“Pitsilise köögi lõunad. Granaatõunad ja pipraterad” (Menu Kirjastus)- see tuttav käekiri pärineb köögikunstnik Marult, kellelt on tõepoolest uus raamat ilmunud. Kui te arvate, et Maru ainult magusast kirjutab, ei ole üldsegi nii – raamatus on nii soolaseid kui magusaid roogi võrdses koguses. Kõik kargelt talvine ja talvesse sobivalt maitsev – nii nagu raamatu kaunis esikaaski, mille foto (nii nagu teised raamatu fotod) on teinud Siim Vahur.
Küsisime Marult, milliseid retsepte ta enda raamatust ise välja tooks – esimesena mainis ta kõige ilusamat salatit üldse ehk Jaapani redise ja roosa greibi salatit, mis on nii lihtne, nii ilus ja nii krõmps. Tõeliselt talvine on õunase iseloomuga ahjuporgandisupp ahjusea ja röstitud leivapuruga. Või siis sametine porgand, krõbe leib ja pehmed lihanarmad, ent ka ilma lihata, muhe-muhe taldrikutäis. Maru jätkab: “Üks argine, ent oi kui peene välimusega pastaroog – täisteraspagetid kalkunimaksa, kuivatatud ploomide ja päevalilleseemnetega. Kalkunimaksa võib ka kana omaga asendada, ent õhukesi peediribasid ja magusaid ploome ei maksa unustada.” Tähelepanuta ei jää ka punase kapsa roog kruupide, apelsini ja brõnzaga – Maru sõnul talle lihtsalt meeldib see intriig nende vahel. Purpurne toon, soolane juust ja keele otsal tantsisklev apelsin. Ja kuna talv ei möödu ühe korraliku supipotitäieta, sai ka lambalihaga peedisupp mädarõikase südamega samuti raamatusse. Mädarõikane süda supis on tõeline hüüumärk selles supiloos.
Magusast! “Lumepallisupp – talve õigus ja iga lapse, vähemasti minusuguse, unistus. Ja praegu pole lundki – olgu siis vähemasti tirinas ja supikausis. Tummised ja pillavad Peedirõõsad šokolaadikoogid – ilma kaunistuseta võid kasvõi taskurätikusse mähitult tasku pista ja parki kaasa võtta,” kirjutab Maru. “Kui pisut šokolaadi peale hööveldada ja granaatõuna rubiine peale puistata nägevad välja nagu kohvikus… vähemasti minu meelest. Ja viimasena ehk Talvevürtsidega porgandikeeks, selle võib julgelt jõululauale lubada. Mahlane ja magus, vürtsise sosinaga.” Tõesti rohkelt inspiratsiooni just käimasolevasse talveaega.
Briti šokolaadimeistri William Curley “Šokolaadi meistriklass” (kirjastus Varrak) on raamat neile, kel huvi õppida šokolaadimaiustuste tegemist oma ala tipult. Raamatu fotodelt ja õpetustelt vaatab vastu põhjalikkus, professionaalsus, perfektsus ja samas maitsete lihtsus.
Retseptidele lisaks on rohkelt fotodega valmistamisõpetusi, et maiustusetegu piisavalt arusaadav (ja inspireeriv) oleks. Retseptidest on esindatud nii klassikud (näiteks millefeuille ehk tuhandelehe kook, mis on “tõlkes kaduma läinud” Napoleoni koogi nime all) kui ka klassikute edasiarendused – iseäranis meeldib Curley’le segada šokolaadi Jaapani maitsetega – nii matcha aga ka näiteks wasabi‘ga.
“Desserdid” on järjekordne raamat paljudele perenaistele tuttavast sarjast “100 rooga” (Ajakirjade Kirjastus), autoriteks Lia Virkus, Tiina Lebane ja Pille Enden. Raamat algab jäätiste ja külmutatud magustoitudega, järgneb koogikeste, magusate suupistete, soojade magustoitude ning pidulike tortidega.
Kuna tordi- ja koogiraamatuid on viimasel ajal üsna rohkesti ilmunud, jäid meile retseptidest silma just need magustoidud, mis ei ole koogid-tordid. Näiteks inglise sidrunipuding – ahjus küpsetatud kreemine roog, mis maitselt-olemuselt kuulsat sidrunivõiet meenutab. Või siis printsessipirnid – lihtne magusroog, kus õõnes pirnid martsipani-rosinate-ingveriga t
äidetud ning ahjus pehmeks küpsetatud. Lihtne ja lööv on ka mandlišokolaad – milleks läheb vaja piimašokolaadi, mandlijahu, siirupit, võid ja kakaod ning sidrunijäätis, mis serveeritud tühjaks kraabitud sidruni sees.
Bistroo “Kukeke” kondiitri Sandra Veeremaa “Kirss tordil” (kirjastuselt Menu) sulest on ilmunud raamat magusate küpsetiste sõpradele.
Rohkelt inspiratsiooni kihiliste kookide ja põnevate lisandite näol – kohupiimatordile on lisatud maapähklivõid, punane apelsin kohtub koogiskookose ja kiiviga, bataat ehk maguskartul läheb biskviittaina sisse ja seguneb koogis ploomiga.
Eraldi märkimist vääriv on fotograaf Marju Randmer-Nellise töö, mis on tõeliselt nauditav ja kuigi raamat on taotluslikult kahvatu tooniga, vääriksid fotod meie meelest siiski rohkem särtsu.
Iiriskommid, pumatikommid, trühvlid, vahukommid – kogu selle magusamaailma toob lugejani üks ääretult sümpaatne tõlkeraamat kirjastuselt Sinisukk – autoriks endine tippkondiiter Elizabeth LaBau ja raamatu nimeks “Magus kommiraamat”.Raamatu teevad sümpaatseks põhjalikud õpetused alates suhkrutermomeetri kalibreerimisest šokolaadi tempereerimisega kuni kommiteo untsumineku põhjusteni.
Autor hoiatab raamatu algul, et kodune kommivalmistamine on aeganõudev, kuid – milline tulemus! Raamatu lõpus veel vahvaid ideid, mida ka koogikaunistamisel kasutada saab – šokolaadist kausikesed, suhkrukedrus, mullisuhkur, suhkrulokid.
Kuna tegu on Ameerika autoriga, kasutatakse raamatus palju maisisiirupit, mis ei ole Eestis laialt saadaval, kuid selle saab ka tavalise suhkrusiirupiga asendada.
“Lustlik kokkaja” (Sinisukk) pakub ideesid fantaasiarohke söögilaua täitmiseks. Põnevaid ideid leiab nii tavalisteks sünnipäevadeks kui ka tähtpäevadeks. Praeguseks jõuluhooajaks leiab raamatust näiteks võiküpsistest nõiamajakesi, beseest jõulukaunistusi ning munast ja tuunikalast valmistatavaid kelgutavad lumememmi.
Siit ja sealt nurgast blogipidaja Mari-Liis Iloveri kõige populaarsemad retseptid on ilmunud mahukas, 288-leheküljelises raamatus nimega “Maitsev” (Ajakirjade Kirjastus). Nii nagu Mari-Liis oma blogi südamega teeb, on ka raamatulehekülgedelt sarnast innukust ja sisukust tunda. Raamatusse on valitud kõige rohkem kommenteeritumad ja klikitumad blogiretseptid ning lisaks mõned baasretseptid (nt leib!), mis veel blogis puuduvad. Raamatus olevad retseptid said Mari-Liisil ka uuesti läbi testitud ja paljudele tehtud ka uued fotod.
Lisaks annab Mari-Liis praktilist nõu köögitarvikute osas – näiteks milline pann on praadimiseks parim ja miks (selgub, et Mari-Liisi lemmik on malmpann!) ja et valge õhuline marlikangas on köögis asendamatu.
Pille Petersoo “Nami-nami. Maailma maitsed 1”, kirjastuselt Varrak, toob lugejateni toidud Rootsi, Inglismaa, Toscana, Kreeka, Liibanoni, Gruusia ja Pärsia köökidest – inspiratsiooniks autori kunagine lemmikraamat Salme Masso “Rahvaste toite”.
Nendest kaugetest maadest ja võõrapärastest köökidest ei tasuks end aga hirmutada lasta, sest retsepte lugedes on valdavalt tegu üsna lihtsasti valmivate toitudega, mida saab ka Eestis levinud toorainetega teha. Näiteks: praetud suluguni juust gruusia köögist, milleks läheb vaja vaid suluguni juustu, jahu, rasvainet ja hakitud münti või siis dipid ehk kastmed pärsia köögist, mis valmivad näiteks peedi, spinati ja jogurtiga.
Peatükkide vahel on ka mõningaid sõnaseletusi ja huvitavaid fakte – näiteks selgub, et gruusia köögis kasutatav imereetia safran ei olegi päris safran, vaid peiulille kuivatatud ja jahvatatud õielehed. Rootsi köögis kasutatavad korindid on väikesed seemneteta rosinad, mis saadud hariliku viinapuu marjadest. Kui lääne maailm tunneb hästi eri valuutade tegelikku ostujõudlust mõõtvat Big Maci hinnaindeksit, siis Gruusias on kasutusel oma hatšapuri indeks, millega mõõdetakse inflatsioonitaset erinevates Gruusia linnades.
Retseptid on täpsed, mitmeid kordi järeleproovitud ja usaldusväärsed. Kui midagi ette heita, siis ehk seda, et riikide valikul ühte raamatusse võiks olla rohkem loogikat, et ei tekiks liiga segane kompott. Nagu raamatu pealkirigi vihjab, on oodata järgmisi raamatuid samast sarjast.
Kolmas sümpaatne tõlkeraamat on Fredrik Erikssoni “Räim & heeringas. Klassikalised ja uued maitsed”, kirjastuselt Sinisukk. Fredrik Eriksson on Rootsis tuntud tippkokk, kelle raamatus on toodud mitmekesiseid retsepte, mis on küll tugevasti kaldu skandinaavia maitsete poole, aga seetõttu pakubki uusi ideid taskukohase ja kättesaadava kala kasutamiseks.
Ära on toodud lai valik võimalusi, kuidas valmistada nii suupisteid kui põhiroogi, sooja sööki ja säilitamist taluvat leivakõrvast. Kenasti on lahti seletatud, kuidas heeringat ise soolata ja kuidas soolaheeringat leotada ning pärast erinevate roogade valmistamisel kasutada. Matjesheeringas on suhkru ja soolaga maitsestatud rasvane heeringas, mis ongi see Skandinaavias kõige levinum heeringakaup, mis meilegi tuttav, aga oma magusapoolse maitse tõttu Eestis mitte kõikide lemmik ei ole.
Raamatu teine pool keskendub räimele ja seal on lähemalt selgitatud räime puhastamise kunsti kuni fileerimiseni ja naha eemaldamise nippideni. Ka suitsuräimede ja vürtsikilu valmistamise põhitõed on siin raamatus olemas. Kas teadsite, et vürtsikilu valmistamisel kasutatakse jahvatatud sandlipuud?
Raamatust „Heeringas & räim“ õhkub põhjamaist lihtsust ja kargust ning kutset mere äärde. Teos suurendab lugupidamist räime ja heeringa vastu ning utsitab paljusid retsepte kodus juurutama.
Valge glögi, seltskonnaglögi, taani jõuluglögi, õunaglögi, mustikaglögi… raamat selleks, et seda pimedat ja külma aega sooja joogi seltsis õdusamalt mööda saata. Lisaks igasugu põnevaid maiustusi (maapähkliruudud ja punakirjud beseed), mida kuuma joogi kõrvale nautida saab. Seda kõike leiab raamatust“Talve kuumimad joogid ja maiustused” (Ajakirjade Kirjastus), autoriteks Kaarel ja Mai Grepp ning Lia Virkus. Õhuke, aga see eest inspiratsiooni küllaga.
Soome autori Matleena Lahti poolt kirjutatud “Väikelapse mahetoit” (Ajakirjade Kirjastus) on aga üllatav kokaraamat selles mõttes, et kuigi toiduretseptid toodud beebidele, on need sedavõrd isuäratavad, et pakuvad inspiratsiooni ka täiskasvanute toidulauale. Matleena kirjutab raamatu sissejuhatuses, et ta kirjutas raamatu oma kahe väikese lapse kõrvalt, kellele pakkus kvaliteetset kodutoitu ja loobus kaupluses müüdavatest beebitoidupurkidest.
Toome mõned retseptinäited: hommikusöögiks sööks ju maisi-mangoputru, rukki-rosinaputru või odra-pirniputru isegi! Lõunasöögiks pakub Matleena kartuli-odrapada, porgandi-kookosepada ja kikerhernekotlette. Lihtsaid kodujäätiseid, mis valmivad näiteks siirupist, rosinatest, banaanist, kookospiimast ja kardemonist, sööks kindlasti kogu pere. Või siis porgandivahvleid hapupiimajuustuga. Seega – raamat mitte ainult väikelastega perenaistele!
Juta Raudnaski “Tervislikud ürdid ja vürtsid” (Varrak) on justkui vürtside mini-entsüklopeedia (264 lk), milles lisaks vürtside päritolu, toime ja omadustele ka rohkelt põnevaid retsepte. Juta on raamatusse valinud just need maitsed, mis kas tema lemmikud, eriti põnevad või hoopis erakordselt kasulikud. Eestlastele juba tuntud maitseained (küüslauk, till, petersell, köömned jne) on sellest raamatust välja jäänud. Juta ise on eksootiliste toidukaupade, vürtside ja ürtide e-poe Umami perenaine, mistõttu on raamatus olevad vürtsid eestlastele ka hõlpsasti kättesaadavad.
Raamatute esikaante fotod: kirjastused