Eesti Naise käsitööveeru lugejatele peaks tuttav olema Eveli Kaur – kuigi igakuine koostöö ajakirjaga lõppes, ilmus Eveli ja Eesti Naise koostöös äsja raamatu kujul  “Käsitööpäevik”. Kuigi tegu pole otseselt kokandusraamatuga, otsustasime oma blogiveergudel sellest siiski kirjutada, sest see on lihtsalt üks südamlik ja hingelähedane raamat. Peamiselt käsitööst (muide, ka meie üks perenaistest käib Eveli lõike järgi tehtud seelikuga), kuid ka maal elamisest ja peretraditsioonidest üldse. Soovitame!

Et teemat siiski kokandusega ära siduda, otsustasime Evelilt mõned selleteemalised küsimused küsida ja ta oli lahkesti valmis neile vastama.

Eveli, Sinu uus raamat kirjutab KÄSItööst, kui oluliseks peate ja kui palju on teie peres KÄSITSI tehtavat toitu?
Kui mõista käsitsi tehtud toidu all seda toitu, mida algusest lõpuni ise tehakse, siis selline toit on meie peres peamine. Poest ostan pooltooteid väga harva, samuti ka valmistooteid, kuna tavaliselt need lihtsalt ei maitse eriti hästi. Kui mõista käsitsi tehtud toidu all seda, et kas ma naudin näiteks pärmitaina käsitsi sõtkumist, siis on vastus “ei”. Kui võimalik, siis kasutan alati elektrilisi abivahendeid, ilmselt laiskuse tõttu. Tainasegamismasin ongi üks mu lemmikutest abimeestest 🙂 Samas kui kõrvutada toiduvalmistamist käsitööga, siis eluilmaski ei tahaks ma kududa kudumismasinaga! Siis kaob ju kogu kudumise mõte ehk protsessi nautimine, ära.

Nimeta teie pere lemmikuid (ise tehtud) toite – nt nii soolastest kui magusatest?
Meie pere armastab väga suppe, eriti kõrvitsapüreesuppi. Ükskõik kui suure potitäie ma seda ka ei teeks, ikka saab õhtuks otsa. Veel on meie pere lemmikud Müüriääre võileivad, mida ise kodus teen. Kohvikus käies jätsin meelde, mis röstitud ciabatta peale oli laotud (ahjus röstitud suvikõrvits ja tomat, mozzarella, rucola, balsamico…) ja hakkasin neid kodus järgi tegema. Kõik söövad ja mõmisevad. Lapsed on avastanud sellise “tavalise” toidu nagu böfstrooganov – tütar, kes muidu on üsna valiv, võiks vist seda iga päev süüa:)

Meie ühiseks magusaks lemmikuks on kaneelisaiad, mida peamiselt teeb mu ema, kui ta meile külla tuleb. Lapsed on kookide suhtes väga valivad, kass Arturi kook on üks vähestest, mis neid rõõmust kilkama paneb. Ja teine asi on creme brulee, mis mul küll endal iga kord hästi välja ei tule ja tihemini tellime seda hoopis kohvikus käies. Vahel ma keedan neile lihsalt munakollastest ja piimast vaniljekastet, mis on siis creme brulee aseaineks 🙂

Milliseid ema kokaraamatu retsepte oled veel katsetanud (põgusalt on ema kokaraamat ka raamatus ära mainitud)?
Oma ema kokaraamatust olen teinud pashat, mis on üks väga vana pereretsept – see pärineb minu vanavanaemalt. Üks väga kallis retsept ema kokaraamatus on veel Napoleoni koogi retsept, samuti vanavanaemalt, aga kuna seda torti tehakse sünnipäevadeks vaid, siis on mu ema jäänud seda tegema ja ma ise polegi seda oma kätega valmistanud. Olen teinud küll teistsuguseid, ka väga maitsvaid Napoleone, aga ema oma on ikka täitsa erilise maitsega. Ja kaneelisaiad, mida meil tehakse, ei olegi üldse retseptina kirjas, neid tehakse tunde järgi.

Ma olen küll mõelnud, et peaks selle ema retseptiraamatu tõsisemalt ette võtma, sest seal on ikka selliseid toredaid retsepte, mida igas kokaraamatus pole. Tahaks näiteks proovida munalikööri ise teha, mille retsept emal raamatus olemas on.

Üldiselt ma aga ei tee süüa niivõrd ema retseptide järgi kuivõrd lihtsalt “ema moodi”. Hakkasin vaikselt ise süüa tegema alates sellest ajast kui kooli läksin ja kui jätta kõrvale “Laste kokaraamat”, siis tegin kõiki asju ikka ema õpetuste järgi. Ja mis kunagi on juba harjumuseks saanud, seda enam nii kregelt ei muuda. Hea näide on minu meelest see, millise kujuga keegi köögivilju supi sisse hakib. Seda tehakse ikka nii, nagu peres on harjutud ja kõik muud variandid tunduvad nii võõrad ja mitte kodused.

Milliseid nippe on ema Sulle kaneelisaiade tegemiseks edasi andnud?
Ema rõhutab alati, et jahu tuleb panna vähe! Minu ema tehtud pärmitainas voolab. Kui ma olen teinud mõne kokaraamatu retsepti järgi, siis need tainad seisavad aga kenasti pallikestena laual. Ja teine asi, millega ema seda vana “retsepti” on uuendanud, on õli, millega ta pool tainasse lisatavast võist on asendanud. Ta ei oska seda “teaduslikult” põhjendada aga ütleb, et nii tuleb lihtsalt parem 🙂 Ja suhkrut, võid ning kaneeli tuleb keerdude vahele panna muidugi palju! Tavaliselt saab kaneelipurk ikka tühjaks, kui mu ema hoogu satub.

Eveli ema kaneelisaiad (foto: Andres Kaur)

—

Eveli ja tema pere tegemistele saad kaasa elada Eveli blogi “Mõtelda on mõnus” kaudu.